Kui ma kaks aastat tagasi kooli läksin, olin ma väga õhinas.
Lõpuks ometi midagi iseendale. Oma aeg, oma areng ja tunne, et nüüd teen midagi uut. Aga kui keegi oleks mulle siis öelnud, kui palju see teekond lõpuks mu elu muudab, siis ma ei tea, kas ma oleksin seda päriselt uskunud.
Olen olnud küünetehnik umbes 20 aastat. See töö on mulle alati väga meeldinud. Mulle on meeldinud ilu loomine, detailid, värvid ja muidugi minu kliendid. Mul on olnud meeldiv töö ja veel meeldivamad inimesed selle ümber. Mis sa veel elult tahad, eks?
Aga samal ajal on mu abikaasa mulle juba aastaid öelnud, et minus on potentsiaali teha midagi palju suuremat.
Mina ilmselt olin mugavustsoonis. Turvalises, tuttavas ja armsas kohas. Kõik toimis. Kõik oli hästi.
Aga 38-aastaselt kooli minek muutis väga palju. Võib isegi öelda, et see oli päris korralik mängumuutus.
Sellest algas Raudlehe brändi nullist üles ehitamine, sotsiaalmeedia sügavam õppimine, aianduse ja lillekasvatuse teemadesse sukeldumine ning väga paljude ägedate inimestega kohtumine, kelleni ma muidu võib-olla kunagi jõudnud ei oleks.
Kõik algas ühest vajadusest
Olen siin suve jooksul jaganud oma teekonda aias ja meie lillekatsetusi. Esialgne plaan oli kasvatada umbes 100 amplit, sest vajasime oma brändi Raudlehe jaoks visuaali.
Kui sa lähed laadale amplipuude ja kanduritega, siis ausalt, keegi ei taha vaadata lihtsalt tühja metallkonstruktsiooni.
Lilled on need, mis loovad emotsiooni.
Nemad näitavad, milleks see kõik päriselt mõeldud on. Nemad panevad inimese kujutlema seda kandurit juba enda terrassile, maja ette või aeda.
Nii saigi varakult võetud horticomist beebitaimed. Kokku oli neid umbes 400.
Praegu seda numbrit vaadates tundub see juba päris korralik kogus. Tol hetkel tundus kõik kuidagi täiesti loogiline.
1.maiks olid meie amplid juba sellises suuruses, et võisime nende üle päriselt uhked olla. Oma aiast sai justkui väike näidisaed. Inimesed käisid tooteid vaatamas ja samal ajal lilleilu imetlemas.
Ja sealt hakkas väga selgelt välja joonistuma üks mõte.
Paljud inimesed ei otsi ainult kandurit. Nad tahavad terviklahendust. Kandurit, potti, lille ja teadmist, kuidas see kõik suve lõpuni ilusana hoida.
Aiandist on vahel keeruline saada samasuguses potis, samas stiilis ja piisavalt suuri ampleid. Lisaks ei ole aianditel alati võimekust ega ruumi kasvatada just ülisuuri 20- ja 35-liitriseid ampleid, mis annavad selle päris vau-efekti.
Ja nii see mõte peas ketrama hakkaski.
Aga mis siis, kui teeme ära?
Mis siis, kui pakume inimestele täislahendust? Varakult suuri ampleid, sest Eesti suvi on niigi lühike. Kui ilu saab nautida, siis võiks seda nautida ikka sajaga.
Ja mitte ainult kevadel ostuhetkel, vaid terve suve jooksul.
Koos nõu, kogemuse ja toega, et need amplid päriselt kestaksid, kasvaksid ja oma ilu säilitaksid.
Aga kus seda kõike teha?
Kui mõte peas juba kuju võttis, tuli järgmine väga praktiline küsimus: kus me seda kõike kasvatama hakkame?
Meil oli ainult üks väike kasvuhoone.
Ilmselgelt jääb sellest väheks, kui tahad ette kasvatada sadu taimi ja suuri ampleid.
Nii saigi vallast taotletud luba uue hoone jaoks, kus beebitaimed saaksid rahulikult kosuda. Lisaks tuleb juurde kolm Hannese enda ehitatud kasvuhoonet.
Ei, me ei ehita tööstuslikku kasvuhoonet.
Meie eesmärk on luua toimiv ja praktiline koht, kus taimedel oleksid head tingimused ning kus saaks ka suured amplid rippesse panna.
Aga teate, kui palju üks 35-liitrine ampel kaalub?
Palju.
Väga palju.
Õnneks on mu abikaasa automaatika fänn. See tähendab, et suur osa meie süsteemidest sünnib tema peas ja tema kätega. Kütmine, temperatuuride jälgimine, kastmine, õhuliikumine ja kogu see tehniline pool. See kõik on meie jaoks väga oluline.
Kui tahame kasvatada suuri ja tugevaid ampleid, siis ei piisa ainult ilusast mõttest.
Taimel peavad olema õiged tingimused juba algusest peale.
Meie eesmärk on luua ettekasvatamise ruumid, kus taimed saaksid maksimaalse võimaluse kasvada suureks, tugevaks ja ilusaks ampliks.
Me teeme seda endiselt kahekesi
Kõige selle juures teeme me seda endiselt kahekesi.
Ilma suure tiimita. Ilma välise abita. Nii nagu oleme seni teinud.
Mina oma ideede, lillearmastuse, sotsiaalmeedia ja visuaalse poolega. Hannes oma tehniliste teadmiste, metallitöö, lahenduste ja automaatikaga.
Me naudime oma aeda, elu ja tegemisi.
Ja võib-olla tuleb see taimedega tegelemine mingil määral kaasa ka meie küla fiilingust. Karla on ju tuntud oma aiandustalude poolest. Siin on Roosoja roosid, Roogoja elulõngad ja viinamarjad ning palju-palju muud aianduslikku ilu.
Võib-olla on see keskkond meid rohkem mõjutanud, kui me ise alguses arugi saime.
Või võib-olla sattusime lihtsalt õigel ajal õigesse kohta.
Meie suund on saanud selgemaks
Tänaseks on aina selgem, mis on Raudlehe suund.
Meie spetsialiteediks jäävad suurte amplite kandurid, amplipuud ning suured 20- ja 35-liitristes pottides amplid.
Mitte lihtsalt „paneme lille potti“, vaid loome terviku.
Sellise, mis annab aiale kõrgust, värvi, lopsakust ja seda päris vau-efekti.
Plaane on palju. Tuhin on suur.
Ja kindlasti tahan järgmisel aastal teha ka enda aia veel uhkemaks ja lillerikkamaks. Sest kui aus olla, siis mida rohkem ma sellesse maailma sisse lähen, seda rohkem ideid juurde tuleb.
Üks mõte viib teiseni.
Üks katsetus tekitab järgmise.
Ja mingil hetkel avastad, et sellest, mis algas lihtsalt vajadusest teha Raudlehe toodetele ilus visuaal, on kasvanud midagi palju suuremat.
Uus suund sotsiaalmeedias
Selle kõige kõrvalt on minus järjest rohkem kasvanud ka teine suund, sotsiaalmeedia.
Kooli minek ja Raudlehe üles ehitamine on näidanud mulle väga selgelt, kui oluline on nähtavus.
Eestis on nii palju tublisid tegijaid, aiandeid ja taimekasvatajaid, kes teevad oma asja südamega. Aga vahel jääb nende potentsiaal lihtsalt peitu, sest nad ei jõua inimesteni.
Mitte sellepärast, et nad poleks head.
Vaid sellepärast, et neid ei nähta piisavalt.
Ja see on minu meelest päris suur vahe.
Sa võid teha väga head asja, aga kui sellest keegi ei tea, jääb suur osa võimalustest lihtsalt kasutamata.
Seepärast olen mõelnud, et oma oskusi sotsiaalmeedia spetsialistina tahaksin tulevikus pakkuda ka teistele aiandusega seotud ettevõtetele ja aianditele.
Võib-olla võikski minu üheks suunaks saada just need inimesed ja ettevõtted, kes teevad oma asja päriselt südamega, aga vajavad abi, et see ka teistele nähtavaks teha.
Sest vahel ei ole vaja teha midagi võltsilt suureks.
Vahel on vaja lihtsalt osata näidata seda, mis on juba olemas.
Ja minu jaoks ongi see hea sotsiaalmeedia üks olulisemaid mõtteid.
Kõik on võimalik
Kui ma mõtlen tagasi sellele, kus ma olin kaks aastat tagasi, siis on see muutus päris uskumatu.
Küünetehnikust lillekasvatajaks.
Lillekasvatajast brändi ehitajaks.
Ja sealt edasi sotsiaalmeedia spetsialistiks.
Samas ei tunne ma, et üks neist peaks teise välja vahetama või et kõik eelnev oleks kuidagi kaduma läinud.
Vastupidi.
Need 20 aastat küünetehnikuna on mulle õpetanud detaile märkama, inimestega suhtlema, ilu nägema ja iseenda eest vastutama. Täna kasutan neid samu oskusi lihtsalt täiesti uutes kohtades.
Ma ei ütle, et see kõik oleks olnud lihtne.
Ei ole olnud.
On olnud palju õppimist, katsetamist, kahtlemist ja vahel ka tunnet, et kas me oleme ikka täiesti normaalsed.
Aga samas on see olnud nii äge teekond.
Ja võib-olla just seda ma tahangi selle looga öelda: sa ei pea 20-aastaselt teadma, kuhu su elu täpselt välja jõuab.
Sa ei pea olema terve elu ühes kastis.
Uued suunad võivad tulla ka 38-, 40- või 50-aastaselt.
Ja tegelikult võib juhtuda, et kõik see, mida sa oled enne teinud, hakkab ühel hetkel uues kohas hoopis teistmoodi kasuks tulema.
Mõnikord piisab ühest otsusest.
Ühest julgusest proovida.
Ja ühest inimesest sinu kõrval, kes ütleb:
„Sul on tegelikult palju rohkem potentsiaali.“
Meie teekond on alles alguses.
Aga kui kaks aastat on juba nii palju muutnud, siis ma ei julge isegi mõelda, mis järgmised kaks aastat veel tuua võivad.
